Ungari 1956. aasta oktoobri sündmused leidsid vastukaja ka eestlaste südametes ja mõtetes. Ülestõusu surus Nõukogude Liit küll maha, kuid vabaduse eest välja astunute julgus sisendas lootust ka okupatsiooni all elavatele eestlastele. Meie rahvaid ühendab sügav arusaam sellest, mida tähendab vabadus.
Mälestame revolutsiooni 70. aastapäeva ajaloolase ja endise Eesti peaministri Mart Laari selleks puhuks kirjutatud esseega.
“Ühel oma esimestest välisvisiitidest peaministrina külastasin 1993. aasta alguses peaminister József Antalli kutsel Ungarit. Palusin seal võõrustajatelt võimalust panna Eesti poolt pärg 1956. aasta märtrite kalmudele Uue kalmistu 301. sektsioonis, kuhu on ümber maetud ka algul näoga allapoole, käed okastraadiga selja taha seotud, nimetusse hauda peidetud peaminister Imre Nagy.
See oli tõeliselt liigutav hetk. Sõjaväelised auavaldused, kohal hulk 1956. aasta võitlustes osalenud mehi ja naisi. See viiv näis olevat tähtis nii nende kui meie jaoks. Ning kuigi mul on hiljem olnud au avada Corvin közis 1956. aasta väikestele kangelastele pühendatud, praeguseks ikooniliseks saanud monumenti, ei lähe selle esimese tseremoonia ülevus ilmselt surmani meelest.
Eesti on tegelikult läbi aegade tundnud Ungari vabaduspüüetega tugevat ühtekuuluvustunnet. Juba lootusetus võitluses Vene kasakate vastu hukkunud poeedi Sándor Petőfi sõnad „Vabadus, armastus, need on mu igatsus. / Elu ma ohverdan sinu eest, armastus, / ohverdan armu ma sinu eest, vabadus“ – Ellen Niidu tõlkes – olid põlvkond põlvkonna järel süstinud Eesti noorusesse kustumatut vabadusiha. See iha aitas ka edaspidi unistada, loota ja vastu panna isegi siis, kui lootust tegelikult enam polnudki.Ungaris viisid Petőfi värsid aga noored 1956. aastal barrikaadidele.
Alguse said need sündmused tegelikult juba mitu aastat varem, kui suri Nõukogude Liidu diktaator Jossif Stalin. Kremlis puhkenud võimuvõitluses jäi esialgu peale Stalini verine julgeolekuülem Lavrenti Beria, kes ainuüksi oma ametikoha tõttu teadis hästi, kui põhja olid stalinlikud meetodid Nõukogude Liidu viinud. Ta alustas muutusi, mida Mihhail Gorbatšovi eeskujul hakati hiljem kutsuma „esimeseks perestroikaks“. Selle üheks osaks oli muu hulgas katse leevendada pingeid läänega ja tunnustada erinevaid lähenemisi sotsialismi ehitamisele Kesk- ja Ida-Euroopas, mis viis lõpuks suhete normaliseerumiseni Jugoslaaviaga. 1953. aastal otsustasid Nõukogude Liidu uued juhid, et Ungari kompartei kurss on liiga stalinlik, ning seadsid selle etteotsa oma usaldusaluse Imre Nagy’i. Beria langemise ja hukkamisega langes aga ka Nagy.
Reforme üritati siiski jätkata, lubades satelliitidele suuremat vabadust, kuid püüdes neid samal ajal Moskva lõa otsas hoida. 1955. aastal lõi Moskva Kesk- ja Ida-Euroopa satelliitide kontrolli all hoidmiseks Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO), teisalt viis väed välja Austriast, võimaldades sel saada neutraalseks riigiks. Räägiti, et järgmisena võidakse sama teha Ungaris. See pani ungarlasi otsima võimalusi „kuulutamaks end Austria eeskujul neutraalseks“, nagu Imre Nagy samal aastal märkis.”
Loe edasi siit.